Tehnikaülikooli Akadeemiline Meeskoor

Menüü

Sisukord

Toetajad

Stora Enso Kaubamaja.ee KUKU Saku Õlletehas Tallinna Tehnikaülikool Hansabuss

Koorist

Koori moto

Laul, see olgu me tunnete kaja,
armus ja truuduses südamelöök,
tõe ja õiguse kuulutaja,
priiuse väravas kaitsev mõõk!

Viis: Arno Kallikorm, 1958. Sõnad: Karl Eduard Sööt, luuletus "Laulja", 12.04.1940

Algus ja mis pärast tuli (noppeid)

Enn Hendre, Tõnu Ojala

Tehnikaülikooli Akadeemiline Meeskoor on kuuekümneaastane. Sünnikuupäev on kokkuleppeliselt paigas: see on 15. detsember 1945, mil lauldi esimene avalik kontsert tolleaegses TPI peahoones Koplis.

Aastate jooksul on Tehnikaülikooli Akadeemiline Meeskoor elanud läbi mitmesuguseid aegu ja sündmusi, teisenenud on olud ja eesmärgid. Koori nimigi on mitu korda muutunud. Kooril on omad püsiväärtused, neid on hoitud ja arendatud. Üks koori püsiväärtus leidis kinnituse kontserdil Kopli peahoones 14. detsembril 1946, mil tähistati esimest tegevusaastat. Viimase palana lauldi K. Türnpu "Mull' lapsepõlves rääkis":

Ma Taara tammikutes
veel kuulen kanget häält;
kõik ennemuistsed tuuled
ei ole kadund säält!

Need C. R. Jakobsoni 1870. aastal kirjutatud luuleread (originaalpealkirjaga "Veel pole kadund kõik") kandsid uut sisu. Millise sõnumi ja tunde need tollal saali viisid, on selge ütlematagi. Laulumeeste mäletamist mööda oli publik olnud pisarateni härdunud.

Pärast seda kontserti hakati rääkima meeskoori vaimust. See oli noorte meeste isamaalik vaim, mida tolleaegne võim hävitada püüdis. Vaim, mis vähemalt kahel korral — 1948 ja 1962 — viis olukorrani, kus koori eksistents rippus juuksekarva otsas.

Kuid hakakem otsast peale.

1945. aastal tegevust alustanud Tehnikaülikooli Akadeemilisel Meeskooril oli ka eelkäija — enne sõda corp! Leola eestvõttel kokku tulnud Tallinna Tehnikaülikooli laulukoor, kuhu olevat kuulunud umbes 30 meest ja mida juhatas veel tudengiseisuses Tallinna Konservatooriumis G. Ernesaksa käe all õppiv Jüri Variste.

Koori asutajaliikme A. Luige meenutustest: "...koori loomise idee tekkis 1939. aasta septembris-oktoobris, kui Moskva survel algasid läbirääkimised. Siht oli säilitada ja kõrgel hoida eesti vaimu."

Selle koori tegevuse kohta paraku andmed puuduvad. On teada, et J. Variste oli üliõpilaste laulukoori juhatajana ülikooli palgalehel 1. veebruarist 1940 kuni 1941. aasta aprilli lõpuni.

Nüüdse Tehnikaülikooli Akadeemilise Meeskoori initsiaator oli Arvo Ratassepp (1926-1986). Novembri keskel 1944 algas siis juba Tallinna Polütehnilises Instituudis uus õppeaasta. Eestis oli jälle Vene võim, sõda kestis. Sellegipoolest oli TPIsse tulnud hulk teo- ja õpitahtelisi noormehi. Arvo Ratassepp, pärit maaõpetaja perest, kus muusika ja koorilaul olid olnud au sees, õppis ehitus-mehaanikateaduskonnas arhitektuuri. Noormehel oli laulutegemise kihk veres, ta oli proovinud ka dirigendiametit, juhatanud iseõppijana mingi aja majandusteaduskonna juures tegutsenud segakoori. Ühel päeval kogus ta tühja auditooriumisse kokku rühma lauluhuvilisi mehi, et proovida mõnda lihtsamat meeskoorilaulu. Seal tekkiski mõte asutada TPIs meeskoor ja leida sellele ka päris dirigent.

Hea organisaatorina ja suhtlejana suutis Arvo Ratassepp koori asutamise vajaduse teha selgeks ametiühingus ja parteikomitees (nende luba läks vaja). Ta leidis ka Arno Kallikormi, keda veenis TPI Meeskoori dirigeerima. Arno õppis tollal Tallinna Konservatooriumis, kuid koori juhtimise kogemus tal juba oli. Tagantjärele on Kallikorm tunnistanud, et algul kahtles ta tõsiselt, kas tehnikameestest on ikka laulumehi ja kas koorist asja saab.

Koori esimene proov Arno Kallikormi (1915-1992) juhatusel toimus 10. oktoobril 1945. Tol neljapäevasel pärastlõunal oli TPI Kopli peamaja auditooriumisse harjutusele tulnud 17 lauluentusiasti. Dirigendi soovitusel hakati õppima Martin Lipu eestindatud Edvard Griegi "Lauljate tervitust". Noot ja sõnad kirjutati tahvlile.

Järgmistesse proovidesse tuli mehi juurde. Esimeses trükitekstis meeskoorist, mis ilmus 2.11.1945 Õhtulehes, on kirjas: "Harjutused toimuvad pärast igapäevast õppetööd ülikooli suures auditooriumis kaks korda nädalas, igal esmaspäeval ja neljapäeval... Väljapaistvamad lauljad kooris on sm-d Ratassepp, Oruvee ja Pedak." Muuseas, need kolm lauljat olid hiljem (nagu paljud meeskoori vilistlased) kõik kuulsad mehed: Arvo Ratassepp tuntud kooridirigent ja muusikapedagoog, Helmut Oruvee arhitektuuriprofessor ja akustikateadlane, Kaarli Pedak (1950-1956 asumisel Siberis) arhitekt ja arhitektide liidu vastutav sekretär.

Kahe kuuga õpetas Arno meestele selgeks 12 laulu ja 15. detsembril 1945 oli TPI Kopli peahoone suures auditooriumis koori esimene avalik kontsert. Rivis oli 50 pidulikus rõivastuses meest. Ühine laulutunne lummas, publiku soe vastuvõtt tiivustas. See päästis valla suure entusiasmipalangu ja lõi sõnulseletamatu ühtekuuluvustunde.

Arno osa selles oli kahtluseta suur. Inimlikelt omadustelt sobis ta hästi sellesse meeste seltskonda. Lauljatest vaid pisut vanem (nädal enne esimest kontserti sai 30), isamaalise meelsusega, virulase huumorisoonega (pärines Virumaalt Püssi vallast), laulude õpetamisel kannatlik ja sugestiivse dirigeerimismaneeriga (eeskujuks Tuudur Vettik, tema õpetaja konservatooriumist). Ta oli koorile sütitav dirigent ja meestele kambajõmm. Arvo Ratassepp on öelnud, et temas oli midagi colasbreugnonlikku.

5. jaanuaril 1947 toimus 1. aastapäeva pidulik kontsert Estonia kontserdisaalis, laval 74 meest. Sellest ajast peale said koorile pikaks ajaks iga-aastaseks muusikaliseks kulminatsiooniks aastapäevakontserdid Estonias. Esimese kontserdi õige kiitvas arvustuses leiab RAMi tolleaegne dirigent Artur Vahter, et "koorijuht A. Kallikorm on suutnud viia Polütehnilise Instituudi Akadeemilise Meeskoori meie isetegevuslike kooride esiritta... Tallinlaste kunstiline tulemus ületas tunduvalt tartlaste oma" (mõni aeg varem oli Estonias laulnud 35 aastat tehnikameeste koorist vanem Tartu Akadeemiline Meeskoor). Sõbralik konkurents Tartu Akadeemilise Meeskooriga laulmises (nüüd ka korvpalliplatsil) kestab siiani — kord on üks võidumees, kord teine.

Esinemisega kontserdisaalis oli koor ennast tõestanud ja Arno kahtlused hajunud. Laululine tase oli tõusnud, koori siseelu ja organisatsioon arenesid kiiresti. Enne XII üldlaulupidu 1947. aasta juuni lõpus sai koor eristustunnused: valgepõhjalise tekli ja hõbedase rinnamärgi. Tänaseni algkujul kasutusel oleva rinnamärgi kavandi tegi bariton Raimund Otsman, hilisem TPI dotsent. Tähekombinatsioon sellel TPI Kopli peahoone fragmentkujutisega märgil oli TAM, mis tähendas Tallinna Akadeemilist Meeskoori. Vahepeal tuli täht A küll väikese nipiga muundada tähtedeks P ja I, sest pidi olema kooskõlas koorile ametlikult antud nimega — Tallinna Polütehnilise Instituudi Meeskoor. Üldse on kooril aegade jooksul olnud mitu nime: Tallinna Akadeemiline Meeskoor, TPI Akadeemiline Meeskoor, TPI Meeskoor, kui lisand "akadeemiline" oli koori nimes keelatud, ja lõpuks praegune nimi — Tehnikaülikooli Akadeemiline Meeskoor.

Alguses oli Arvo Ratassepp koorivanem ja koori esimees ühes isikus ning kindlate ülesannetega juhatust veel polnud. 1946. aasta sügisel valiti üldkoosolekul koorile kaheksaliikmeline juhatus. Koori esimeheks sai ehituseriala üliõpilane, hilisem TPI dotsent Enno Soonurm, kes seda tänases mõistes koori presidendi ametit pidas mitu aastat. Juhatuse koosseis ja selle ülesanded pandi lõplikult paika 9. märtsil 1948 toimunud üldkoosolekul vastu võetud põhikirjaga. Samal koosolekul kinnitati ka kodukord, mütsi ja märgi statuut. Põhikirja ja kodukorra koostamisega nähti kurja vaeva ja peeti tuliseid vaidlusi, sest see pidi vastama koori vaimule, ent ei tohtinud olla pinnuks silmas võimumeestele. Igatahes said need dokumendid sedavõrd tasakaalukad, et toimivad põhiosas tänasel päevalgi. Muidugi välja arvatud "sisult sotsialistliku ja vormilt rahvusliku laulukultuuri viljelemine", ilma milleta linna kultuuriosakond põhikirja lihtsalt ei kinnitanud. Vahel tuli asjameeste poole kraapsjalga teha.

1948. aasta varakevadel toimus koori esimene reis väljapoole Eestit — Riiga, kus ülikooli aulas kavatseti anda kaks kontserti. Eestis organitega kooskõlastatud kava järgi pidid kontserdid algama "Gaudeamusega". Riias aga seletasid ametimehed, et mingil juhul ei tohi kontserti "Gaudeamusega" alustada, sest selle olevat miilits ära keelanud. Esimene täismajakontsert läkski ilma üliõpilashümnita. Teiseks päevaks oldi Riia sõprade toel bravuurikamad ja otsustati "Gaudeamus" ära laulda. Saal tõusis püsti, peamiselt üliõpilastest koosneva publikuga tekkis soe kontakt ja ärkas protestivaim. Kontserdi lõpus esitati lisapalana G. Ernesaksa "Mu isamaa on minu arm". Pärast edukat esinemist sammuti pudirivis, valged teklid peas, ülevas meeleolus Vabadussamba juurde.

Tagasiteel pidi koor laulma Tartu Ülikooli aulas. Ees ootas aga hoopis ebameeldiv üllatus. Tookordne EKP Keskkomitee esimene sekretär N. Karotamm oli ülikooli saatnud telegrammi, et Tartu kontsert ära keelataks ja koor otsekohe Tallinna saadetaks. Asi oli poliitiliseks pööratud. Levisid jutud, et TPI meeskoor oli Riias huligaanitsenud, korraldanud nõukogudevastase demonstratsiooni ja laulnud keelatud laule. Enno Soonurm juhatuse esimehena sai mitmes parteiinstantsis jõhkralt sõimata. Oli põhjust karta, et koor saadetakse laiali või dirigent Arno Kallikormiga võetakse midagi ette. Koor ja Arno said ideoloogiavõimumeestelt selge hinnangu — mädapaised. Tänu E. Soonurme soliidsusele ja diplomaaditalendile kõige hullemad kartused täide ei läinud. Koori asjaajaja E. Kraaving eksmatrikuleeriti, koor pidi loobuma nimetusest akadeemiline ning juhatuse esimees palus end ametist vabastada.

1950ndate algus oli koori kui lauluseltskonna, vaimse ja aatelise sõpruskonna edenemise aeg. Sisuliselt oli meeskoor korporatsioon. Sellal oli noortel inimestel isetegemise tahet palju ja bel canto harrastamist segavaid tegureid ja peibutusi vähe. Kinnistus koori organisatsioon ja sisekord, juurdusid traditsioonid. Varasemast rohkem oli esinemisi. 1951. aastal tehti mitmepäevane kontsertreis Leningradi, kus anti viis kontserti, üks nii auväärses kohas nagu Akadeemilise Kapelli saal. Traditsiooniks said reisid Riiga ja kontserdid Läti Ülikooli aulas. 1955. aasta 16. aprillil lauldud kontserti sealse ülikooli aulas võib pidada üheks koori ajaloo edukamaks — kordamisele läks kaheksa laulu, lisapalu lauldi seitse. Arvukaim publik oli järgmise aasta kontsertreisil Moskvas, kui Gorki-nimelises Kultuuri- ja Puhkepargis lauldi üliõpilasballil umbes 5000 kuulajale (selle arvu ületas alles esinemine maoori festivalil 1998. aastal Uus-Meremaal). 1956. aastal toimus Tartus esimene üliõpilaslaulupidu, millele meeleolu andis ühtekuuluvustunne Tartu ja Läti ning Leedu üliõpilaskooridega. Tartus käidi kontserdiga pea igal aastal. Laulumeeste hoogne tegutsemisjanu sünnitas traditsioone ja elavdas seltsielu, nimetagem või meeskoori üle linna kuulsaid maskiballe (esimene 1957).

Mõistagi olid kooril omad probleemid. Igal aastal lahkus osa mehi, uutega tuli laulude õppimist otsast alustada. See oli ilmselt asjaolu, mis kõigutas koori laululist taset. Probleeme tekitas ka mõne uljaspea pitsipõhjalembus. Üldkoosolekul pärast Leningradi reisi oli näiteks peamine päevakorrapunkt: distsipliin. Kodukorda karmistati, määrati karistusi personaalküsimustes.

1958. aastasse jääb koori pereheitmine — loodi Teaduste Akadeemia Meeskoor, kuhu läksid laulma paljud TPI Meeskoori head laulumehed. See sündmus tekitas vastakaid arvamusi ja mõjus koorile valusalt. Dirigent Arno Kallikorm haavus, nähes selles koorisisest opositsiooni. Uue koori üks organisaatoreid oli koori juhatuse tollane esimees, autoriteetne ja populaarne Leo Sildam. Arno sai kibestumisest üle, kuid okas jäi talle südamesse. 1,5-2 aasta pärast oli koor, bassirühm ehk välja arvatud, enam-vähem endisele tasemele kosunud. Juurde oli tulnud palju tudengiseisuses mehi ja sel ajal oli Tehnikaülikooli Akadeemiline Meeskoor sõna otseses mõttes üliõpilaskoor. Teaduste Akadeemia Meeskoori väljakasvamist Tehnikaülikooli Akadeemilisest Meeskoorist võib tagantjärele nimetada objektiivseks paratamatuseks, nagu ka 1988. aastal sündinud nooremat poega EKE Inseneride Meeskoori (nüüd Inseneride Meeskoor). Sama võib öelda peadirigentide hilisemate vahetuste kohta.

1958. aasta sügisel tõi Arno koori ette enda viisistatud moto, sõnad K. E. Söödi luuletusest "Laul". Esmakordselt laulis Tehnikaülikooli Akadeemiline Meeskoor seda Eesti Raadio stuudiokontserdil 2. novembril 1958. Sellest ajast algavad koori kontserdid motoga. "Laul, see olgu me tunnete kaja..."

1962. aasta kujunes koorile dramaatiliseks. 6. märtsil oli Estonia kontserdisaalis koori 16. aastapäeva kontsert, pärast seda pidu Viru sööklas. Nagu tavaliselt nõudis publik kontserdil lisapalu. Lisapalu oli Arno meeste toel alati julgelt valinud. Seekord lauldi kolm isamaalist laulu. Repertuaari valikut olid asjamehed Kallikormile varemgi ette heitnud. Nüüd tuli TPI juhtkonnale ettekirjutus: "Võtta tarvitusele abinõud A. Kallikormi suhtes..." Rektor Agu Aarna, kes meeskoori üldiselt heatahtlikult suhtus, sattus tugeva surve alla. Arno oli sunnitud dirigendi kohalt lahkuma. Kooris lõid möllama kired, tolleaegne president Peeter Meris ja paljud mehed olid seisukohal, et protestiks tuleb laiali minna. Tuliste vaidlustega üldkoosolekul ja koori ajaloo pikimal juhatuse koosolekul, mis algas kell 18 ja lõppes järgmisel hommikul kella viie paiku, otsustati napi häälteenamusega koorina jätkata ja pöörduda Gustav Ernesaksa poole ettepanekuga, et koori dirigendiks tuleks Harald Uibo.

28. märtsil seisis koori ees uus dirigent Harald Uibo, kes sellal juhatas ka RAMi. Läbirääkimisi tema ja Gustav Ernesaksaga pidas koori juhatuse kõrval ka rektor Agu Aarna. Koori nimesse lubati tagasi panna sõna "akadeemiline".

Harald Uibo (1920-2002) erines Arnost muusikaliste taotluste poolest ja ka inimesena. Arno armastatud ooperikooride ja kooripoeemide asemel hakkasid repertuaari tulema lüürilise laadiga laulud, rahvalaulud, pianissimot ja ilusat kantileeni nõudvad palad. Senisest suuremat rõhku hakati panema hääle kvaliteedile ja intonatsiooni puhtusele. Tõhustati hääleseadet. Palju aastaid tegi seda kooris üpris legendaarseks saanud Sergi Annilo. Tulemused tulid õige ruttu: 1963. aasta juunis tunnistati Tehnikaülikooli Akadeemiline Meeskoor ametiühingute taidlusülevaatuse vabariikliku lõppvõistluse laureaadiks.

Aastal 1965 algas Glehni lossi taastamise epopöa. Bariton Toivo Ojaveskil tuli Glehni pargis abikaasaga jalutades romantiline (uit)mõte ehitada Glehni loss varemetest üles üliõpilaste klubiks. Idee tundus hullumeelne. Aga mitte meeskoorile, kes mõtte optimistlikult omaks võttis. Sügisel mõõdistati oma jõududega varemed, mis olid tõesti haletsusväärses seisus ja, ime küll, saadi ruttu nõusse TPI juhtkond, eelkõige prorektor Harri Eesma. Meeskooris olid idee kõige tulisemad pooldajad president Jaan Ots, pearomantik Vello Mespak, idee sünnitaja Toivo Ojaveski, entusiastlikult asusid asja juurde Rein Saun, Udo Asmus, Ülo Tärno, Mati Krivel, naiskoorist Maret Laan jpt. Ehituse kavandajad ja eestvedajad olid Mati Krivel, Udo Asmus, Rein Saun, Ülo Tärno jt.

Alustati hoogtööpäevakutega. Glehni lossi ehituse pidulik-sümboolne avatseremoonia toimus 29. mail 1966 koos TPI Akadeemilise Naiskoori ja TPI Puhkpilliorkestriga. Kohal oli ka rektor Agu Aarna.

Projekteerimist alustati praktiliselt 1967. a kevadsemestril. Projekti peainseneriks määrati Rein Saun, aasta lõpul asus tema asemele Eesti Projektis grupijuhina töötav Udo Asmus, kes oli projekti juhina ametis kuni lossi valmimiseni 1977. a.

Meeskoori ürikud tunnistavad, et esimesel aastal tehti ettevalmistustöödel vabatahtlikult ligi 5000 töötundi, lossi varemete vahelt kanti välja üle 420 m3 prahti ja kive. Puhastus- ja lammutustööd jätkus mitmeks aastaks. Peale taidlejate lõid TPI juhtkonna tugeval toetusel kaasa õpperühmad. Paralleelselt käis töö projekteerimislaua taga — peamine tagant tõukav jõud oli meeskoori teovaim, entusiasm ja moraalsed stiimulid. 1969. aasta kevadel esitati kinnitamiseks ehitusprojekti kolm köidet: arhitektuurne lahendus, eelarve, tööjoonised. Aasta hiljem, 6. juulil algas ametlikult ehitustegevus — kohal olid esimese TPI ehitusjaoskonna ehitusmehed. Alates 30. novembrist 1972 tegutses projekteerimis- ja ehitustööde juhendajana bariton Ülo Tärno, ehitusmehaanika kateedri dotsent.

Loss avati pidulikult 24. märtsil 1977 kasutusvalmina nimeks TPI Taidlejate Maja. Päris valmis pole ta praegugi. Ülo Tärno on kirjutanud raamatu "Glehni lossi kroonika" (2002, TTÜ kirjastus), kust asjahuviline leiab selle meeskoori teojõudu kehastava maja kohta rohkem teavet. Iga aasta oktoobris korraldab vilistlaskogu Glehni lossis vilistlaste kokkutuleku.

1967. aasta märtsis-aprillis toimus koori esimene reis väljapoole NSV Liitu ja kohe mitmesse riiki: Poola-Saksa, DV-Tšehhoslovakkia-Austria-Ungari-Jugoslaavia. Lauljate nimekirjaline arv kooris oli sellal tõenäoselt kõigi aegade suurim — ligi 130 meest. Reisiks tuli see koondada 70ni, sest pikk sõit tehti koos Riia PI tantsuansambliga Vektors ja Kaunase PI ansambliga Nemunas põhiosas laevaga mööda Doonau jõge. Esimest korda tuli kooris meeste vahel teha üsna valuline valik, mis edaspidi reisi- ja kontserdikoosseisu kokkupanemiseks üsna tavaliseks muutus. Enne sõitu tehti mehemoodi tööd, mis tähendas mitme kuu vältel nelja proovi nädalas, luukambreid, ettelaulmisi küll kvarteti-, küll oktetikaupa, rääkimata tööst kogu kooriga. Selle reisi korraldamine nõudis tohutult sekeldamist, veenmist, paberimäärimist ja mida kõike veel. Koori juhatus ja tegijad mehed, siht silme ees, olid nagu tõkkejooksjad, keda ei heidutanud tõkete hulk ega kõrgus, raja konarus ega tee pikkus. Kui võimalik, mindi nutikalt ümber tõkke. Tegevuse pearaskus langes energilisele ja tegutsemisjulgele Jaan Otsale, kelleta Tehnikaülikooli Akadeemilise Meeskoori ja ka eesti meestelaulu ajalugu (Jaan Ots oli aastatel 1996-2008 Eesti Meestelaulu Seltsi juhatuse esimees) oleks kahtluseta vaesem ja kes meeskoori presidentidest oli oma ametipostil kõige kauem (kokku viis hooaega).

1971. aasta jaanuaris asus meeskoori peadirigendi kohale Ants Üleoja (s 1936), koorile hästi teada mees. 1964-68 oli ta olnud Haraldi kõrval abidirigent. Koor võttis ta peadirigendina kohe omaks. Ants tõi tajutavalt kaasa uut energiat. Tavapärase repertuaari kõrval võeti õppimisele muusikaline suurvorm — Carl Orffi "Carmina Burana", mida esitati koos TÜ Akadeemilise Naiskooriga ning ETV ja ERi sümfooniaorkestriga 1974. aasta märtsis menukalt nii Tallinnas kui Tartus. Koori abidirigent oli endiselt Anne Dorbek, kes naiseliku õrnuse ja nõudlikkusega tegutses koori meesteväe ees tosinkond aastat. Ants tõi koori dirigendiks ka hilisema peadirigendi Jüri Rendi.

Koori iseteadvust tõstis tublisti esikoht rahvusvahelisel koorifestivalil Tallinn-75 ja hiljem üleliidulise taidlusfestivali laureaaditiitel. See andis julgust proovida 1978. aastal võimeid XVII Seghizzi-nim koorikonkursil Itaalias Gorizias. Jällegi ilmnes koori läbilöögivõime ja mainitud tõkkejooksuoskus: NSV Liidu kultuuriministeeriumist ja ENSV instantsidest osati välja kaubelda load ja rahad, koostada nõutud paberid ja plaanid. Asjaajamist juhtis erilise osavusega koori president Ants Kaudre. Koor tuli jälle pooleks sorteerida. Nii sai igale laulumehele päriselt selgeks mõiste "konkursivõime". Itaaliasse sõitev 36-meheline koosseis nägi kuumal suvel tõsist vaeva, lihvides konkursikava. Kohustusliku lauluna tuli õppida näiteks G. Pipolo ülimoodsat polüfoonilist teost Canto della vita, mille mõni osa oli 12-häälne. Oletatavalt oli see pala raskeim, mida koor eales õppinud.

Konkursil osaleti kahes kategoorias — polüfooniline muusika (põhivõistlus) ja folkloor. Saadi III ja II koht. Auhinnaraha kulutas koor Veneetsia ekskursioonile, kuigi tolleaegsete reeglite järgi oleks see pidanud minema NSV Liidu Kultuuriministeeriumi kassasse. Suurepäraseks kujunes märtsis 1980 toimunud kontsertreis põhjanaabrite juurde, mis lõpuks realiseeris Tehnikaülikooli Akadeemilise Meeskoori sõbra, Soome esimeeskoori Ylioppilaskunnan Laulajat küllakutse.

1983. aastal andis Ants Üleoja peadirigendi ameti üle Jüri Rendile (s 1952), jäädes ise veel kaheks aastaks dirigendiks (enne oli selleks Jüri). Dirigentide kohavahetus kulges sujuvalt, tuues kaasa aga uusi suundumusi ja väljakutseid. Jüri oli meeskoori peadirigent peaaegu 20 aastat, kauem kui keegi teine.

Jüri ajajärgu tippsündmus oli kahtlemata võit rahvusvahelisel konkursil Austrias 1988. aasta novembris. Schuberti-nimelisel meeskooride konkursil Viinis saavutati esikoht ex aequo koos kuulsa meeskooriga Chorus Viennensis. See oli koorile põnev ja erutav, mõneti ka murelik aeg. Eesti oli muutumises ja asunud iseseisvumise teele. Elevusega saadi Moskvas enne ärasõitu Viini teada, et eelmisel õhtul oli vastu võetud Eesti suveräänsusdeklaratsioon.

Natuke varem oli koor toonud ilmale poja — EKE Inseneride Meeskoori, kelle peadirigendiks kutsuti Ants Üleoja. Jüri oli mures, et koorist lahkuvad head laulumehed. Aga aeg andis arutust ja kõik läks hästi nii Eestile kui ka Tehnikaülikooli Akadeemilisele Meeskoorile.

Viini konkursivõidule järgnes enneolematu jada teisi rahvusvahelisi võite: 1989 — publiku eripreemia Iirimaal Corki koorikonkursil ning esikoht ja eripreemia Madetoja-nimelisel koorikonkursil Soomes Turus, 1991 — esikoht ja Grand Prix Corkis, 1993 — esikoht Walesis suurel muusikafestivalil Llangollen Eisteddfod, kus meeskooride konkurents oli väga tihe. Võistluste vahele mahtusid kontsertreisid Saksamaale (1990), Prantsusmaale ja Rootsi (1991).

1990ndate alguses olid edenenud lauljate muusikalised ja laululised oskused, sest paljud noorliikmed olid muusikategemisega juba varem kokku puutunud. Jõudsamalt õpiti uut repertuaari, püüeldi selle poole, et iga laulja tunnetaks oma vastutust. Jüri oskas kooriga koostöösse meelitada Eesti professionaalseid orkestreid, nagu ERSO, Vanemuise orkester, ERi kontsertorkester, ja elukutselisi instrumentaliste ning laulusoliste. See kõik tõstis koori võimete latti. Mitmel aastal tellis koor Jüri eestvõttel heliloojatelt meeskoori jaoks uusi helitöid ja arranžeeringuid. 1994. aasta jõuluks tuli välja koori esimene CD U. Sisaski jõulumuusikaga. Omamoodi lõõgastuseks olid koorile ühisesinemised Piirivalve Orkestriga, kellega salvestati mitmele helikandjale ka rahvalikke ja tudengilaule. Meeleoluka ühisesinemise Piraadi klubis 1994. aasta jaanuaris lindistas Eesti Televisioon. Vabariigi aastapäeval või jaanipäeval on selle kontserdi salvestust televiisoris korduvalt näidatud. Rahvalikud kassetid ja CDd olid ka edukad müügiartiklid.

Paratamatult murdsid neil aastail koori tegevusse sisse turusuhted ja põhimõte, et tasuta lõunaid pole. Aga meeskooris rakendus see üliõpilaskorporatsioonile omasel viisil: töötav mees maksab rohkem, tudeng vähem ja rebane tihti üldse mitte.

1995 oli koori juubeliaasta. Vilistlaskogu oli kokku lugenud, et kooris laulnute ja lauljate nimekirjas oli selle aasta seisuga 1035 meest ja üks naine (Anne Dorbek). See oli ümmarguselt 0,1% Eestis elavatest eestlastest. Juubelitoimkond ja juhatus eesotsas president Veiko Sepaga valmistas juubelit ette mastaapselt. Üllitati koguteos "50 aastat Tehnikaülikooli Akadeemilist Meeskoori", tehti mitu kontsertturneed mööda Eestit, anti koostöös ERSOga välja juubeli-CD, toimus kaks täismahulist juubelikontserti Tallinnas, korraldati juubeliball Estonias jpm.

Uus aeg tõi uusi võimalusi. 1990. aastate teise poolde jääb koori ajaloo pikim reis, mida ületada on sama hästi kui võimatu. Idee reisiks maailma kuklapoolele sündis 1997. aastal, mil Kalev Pikaru oli saanud kokku Austraalia eestlastega ning tal tekkis mõte, miks mitte tulla siia ka kooriga. Esialgu hullumeelsena tundunud mõte sai teoks 1998. aasta veebruaris-märtsis, mil koor tegi kuu aega kestnud kontsertreisi Austraaliasse ja Uus-Meremaale (sellest 10 päeva viibiti Uus-Meremaal ja 15 päeva Austraalias, vahepeal õnnestus põgusalt tutvuda ka Bangkokiga). Kokku esineti 12 korral, anti kuus tõsist kontserti. Elati kokku 7 peres. Esmakordselt reisiti renditud väikebussidega. Nii oldi sõltumatud ning mis pikal reisil oluline — hõõrdumisigi on väikestes puntides vähem. Omaette katsumuseks autojuhtidele oli vasakpoolne liiklus.

Hiigelreis sai väärilise järje 2000. aastal, kui käidi koos TTÜ Akadeemilise Naiskooriga USAs ning Kanadas ESTO festivalil. Meeskoor veetis ookeani taga kolm nädalat, naiskoor nädalajagu vähem. Sama mastaabiga reiside sarja kuulub osavõtt esimese Eesti koorina kooriolümpiast 2002. aasta oktoobris Lõuna-Koreas Busanis. Olümpiadebüüt lõppes hõbediplomiga meeskooride kategoorias.

Aastate jooksul on meeskooris tegutsenud mitu ansamblit. 1998. aasta detsembris koori aastapäevapeol Paralepas tegi oma esinemisdebüüdi koori uus vokaalansambel after6 (tolleaegses koosseisus Viljar Nurme, Siim Selis, Margus Jaanus, Guido Kaasik, Priit Haljak ja Meelis Lehtla, helipuldi nuppe keeras Argo Kirikal). Soovides tuua vaheldust traditsioonilise koorimuusika esitusse, jõuti loominguliste otsingutega nüüdisaegse a cappella pop-muusikani á la King's Singers ja Flying Pickets. Mõni aasta hiljem pani after6 aluse igasügisesele a cappella ansamblite festivalile Voice Force, mis jõudis oma arengus mitmepäevase rahvusvahelise ettevõtmiseni.

1996. aastal Kopenhaagenis toimunud Põhjamaade üliõpilaskooride festivalil NSSS otsustati, et järgmine NSSS toimub 1999. aasta aprillis Tallinnas. Ehkki selle korraldamine polnud Tehnikaülikooli Akadeemilise Meeskoori ülesanne, kandis organiseerimise põhiraskust kaudselt siiski meeskoor, sest ettevõtmist organiseerinud Eesti Üliõpilaskooride Liidu eesotsas seisis koori auliige Enn Vilgo, kelle juhtimisel sündmus ka laitmatult läbi viidi. Lõppkontserdil Kalevi spordihallis kandis 1300 liikmeline ühendkoor Eri Klasi juhatusel ette Beethoveni IX sümfoonia.

Tallinna NSSS õnnestus nii hiilgavalt, et järgmise NSSSi korraldajatel Uppsalas lõppes julgus otsa ja nad 2001. aastal toimuma pidanud festivali eel käed üles tõstsid ning sündmuse ärajäämisest teatasid. Järgmine NSSS toimuski alles 2005. aastal Soomes ning loomulikult olid osalejate seas ka tehnikaülikooli poisid.

Koori ajalukku läks NSSS 2005 ka sellega, et Lappeenrantas ilmus koor esmakordselt lavale uues paraadvormis — mitte aastaid kasutusel olnud smokingis, vaid frakis nagu teised Põhjamaade üliõpilaskoorid.

2001. aasta tõi meeskoori kontserdiplaani kevadkontsertide traditsiooni. Idee laenati tegelikult rootslastelt — 2000. aasta sügisel võõrustas Tehnikaülikooli Akadeemiline Meeskoor Tallinnas Rootsi tippkoori Orphei Drängar ja järgmisel kevadel nägi koori delegatsioon Rootsis OD lavastuslikku kontserti. Meie esimese katsetuse järel tuli tolleaegsel koori välisministril Taave Vahermägil edastada koorile publikupoolne kriitika, et "kooril on surnumatja näod — kui tehakse pulli, võiks olla emotsionaalsem" (väljavõte koori kroonikast). Tänaseks on sellised lavastuselementidega kontserdid, kus meestel laulmisele lisaks ka näidelda ja tantsida tuleb ning alati publikut mõne ebatavalise pala või solistiga üllatatakse, võitnud kindla koha kontserdikalendris.

Elujõulisust on tõestanud igakevadine korvpallimatš Tartu Akadeemilise Meeskooriga. Erki Noole olümpiavõidu toel peeti maha ka kaks seitsmevõistlust, viimastel aastatel on käima läinud koorisisene golfiturniir. Talviti, kui jääolud lubavad, on üritatud harrastada jäärajasõitu ja taastatud on koori autorallide traditsioon. Alates 2004. aastast on pärast pikka vaheaega jalgpalliplatsil mõõtu võetud Riia Tehnikaülikooli Meeskooriga Gaudeamus.

Oma elujõudu on tõestanud ka igakevadine metsaistutus, mis toimub traditsiooniliselt koos peredega.

Ligi kaks aastakümmet koori juhatanud Jüri Rendi kohale asus 2003. aastal Peeter Perens (s 1971), kellest sai ligi kuuekümneaastase ajalooga meeskoori viies peadirigent. Samast aastast tegutseb Eesti Rahvuskultuuri Fondi allfondina Tehnikaülikooli Akadeemilise Meeskoori Fond (asutaja Urmas Kaarlep, auliige 2003. aastast), kust esimesed väljamaksed tehti 2004. aasta lõpul (laureaadid Margus Liiv ja Jaak Kortel).

Suurelt võeti ette koori 60.juubelihooaeg, mille juhatas sisse koori ruumide avamine Glehni lossis. Juubeli muusikaline kulminatsioon oli kontsertturnee "60 DetsiBelli" Sillamäel, Tartus, Kuressaares ja Tallinnas. Lisaks anti välja juubeliraamat ja -CD, korraldati näitus ning konverents Eesti koorilaulu hetkeseisust. Koostöös ETVga valmis vaimukas portreefilm "Presentaatorid". Juubelihooajale pani võimsa punkti 2006. aasta kevadel aset leidnud kontsertreis Lõuna-Aafrika Vabariiki.

2006. aasta kevadel võitis koor eneselegi pisut ootamatult TV3 eetris olnud populaarse võistlussarja Eesti Muusika Karikas, teenides sellega ohtralt kuulsust ka neis ringkondades, kus koorimuusikast midagi ei arvata. Järgmisse aastasse jääb aga põnev kontsertreis Gruusiasse.

2010. aasta kevadel osales koor pea 20aastase vaheaja järel taas Soomes mainekal Madetoja-nimelisel meeskooride konkursil, naastes sealt sarnaselt 1989. aastale parima Madetoja esituse preemiaga.

TTÜ rektori Andres Keevalliku (koori auliige aastast 2003) sõnul on meeskoor tehnikaülikooli kroonijuveel — ju see oli üks põhjus, miks ta meiega hooaja 2007-2008 sisse juhatanud nädalapikkuse turnee Gruusiasse kaasa tegi.

Tänane Tehnikaülikooli Akadeemiline Meeskoor on igati elujõuline ning vaatab kaugele ette. Seda näitavad ka 2003. aastal vastu võetud koori arengupõhimõtted, mis on koorile tegevusjuhend järgnevaks 10 aastaks.